Eramus+ välispraktika Tenerifel
12. veebruar 2026 kuni 11. märts 2026
Kaunid mäed, palmid, kaktused ja kõike muud head ja paremat!
Saabumine
11. veebruar 2026
Meie lend on hommikul ca 6 paiku. Kas saabki üldse magada? Justkui võiks, ees on pikk ümberistumisega lend - aga ei suutnud mõistust ära rääkida. Lendasime kõigepealt Kopenhaagenisse, tegime kiire ümberistumise ning siis juba ligi 6-tunnine väga väsitav lend Tenerifele. Lennujaamas võttis meid vastu kohalik eestlane Kalle, kelle käest saime kuuks ajaks auto - õnneks on kursakaaslane Kerli väga hea autojuht! Otsisime ülesse meie peatumispesa - meie kodu üheks terveks kuuks! Paistab, et meil on üsna mõnus asukoht - kohalik Mercadona on ligi 6min kaugusel ning korteri taga asuvad erinevad toredad söögikohad, kus juba käisime paar rooga testimas. Need esmased väikesed jalutuskäigud siin... panevad koguaeg peatuma ja imetlema neid kõiki kaktuseid ja palme ja põõsaid - kuidas saab loodus olla selline? Kogu pakane on täiesti meelest läinud! Pärast pikka, magamata ja väsitavat päeva vajusime unne üsna varakult. Fun fact: oleme praktikal eestlase giidifirmas, üürime korterit eestlase käest ja auto on samuti eestlase käest! Homme juba kohtume praktikajuhendajaga ning paneme paika edasised plaanid..
1. päev
12. veebruar 2026
Kuna kahetunnine ajavahe annab tunda, siis ärkasime üsna varakult. Hommikul saime keskenduda kooliasjadele ning mingit suuremat plaani ei saanud ette teha, sest meil oli Maarikaga (praktikajuhendajaga) lepitud kohtumine kell 14 siin üsna lähedal ostukeskuses (Gran Sur). Meil on väga tore praktikajuhendaja - kohe näha, et siin elamine teeb inimese rahulolevaks ja rõõmsaks! Maarika jagas meile enda lugu, kuidas ta juba enam kui 20 aastat tagasi Tenerifele kolis ning alates 2008 on ta teinud siin giiditööd - ta on hetkel ainuke eestlane siin saarel, kes on teinud ka giidieksami siin. Töökeeleks on tal eesti keel ning väga kaua töötas ta suurte Eesti reisifirmadega, olles siis gruppide jaoks kohalik vastuvõtja ja reisisaatja/giid. Tänaseks tegutseb ta peamiselt eraettevõtjana, võttes vastu individuaalseid kliente ja gruppe - mõnikord ka koostööd reisikorraldusfirmadega (Novatours, Tez Tour, Germalo), aga neid on aina vähemaks jäänud.
Mis puudutab meie praktika korraldust ja kava - see on üsna põhjalik. Maarika oli teinud meie jaoks materjali, millest juhinduda. Eeltööna võiksime me tutvuda Kanaari saarte eripära, kliima ja loodusega. Kas teadsite, et kokku on Kanaari saari 13? Mina ei teadnud. 8 on asustatud ning 5 on asustamata. Ta andis meile 5 erinevat looduslikku piirkonda, kus võiksime kohapeal käia ja tutvuda (fookus taimestikul, geoloogial, maastiku eripäral). Ülesandeks on meil ka tutvuda turismipiirkondadega, peamiste hotellitsoonidega ja ekskursioonide korraldusega. Hiljem on meil vajalik koostada kahe kuni 8-tunnise ekskursiooni marsruut (sihtgrupp, ajakava, riskianalüüs jne) ning koostada 40-liikmelisele grupile teatud algandmetega 5-päevane puhkuseprogramm Tenerifel. Viimaks on meil vajalik analüüsida Maarika ettevõtte sotsiaalmeediat ja sisukava ning koostada soovituslik 1-2 aastane tegevus- ja sotsiaalmeediaplaan.
Lisaks sellele meil on homme juba vajalik kaasa sõita ühe reisisaatjaga tranfeeris - võtame vastu lennujaamas Novatoursi eestlaste grupi ning osaleme ka infotunnis. Hiljem mingi aeg osaleme Maarika tuuril Teidele ning tõenäoliselt on plaanis ka La Gomerale minna.
2. päev
13. veebruar 2026
Tänane päev oli väga väsitav ja pikk. Äratuse olin pannud kella seitsmeks, et hommikul veel eelmise päeva sissekannet teha, sest õhtuti minu pea enam ei tööta. Jalutasime hommikul ca 25 minutit üles- ja allamäge Hibiscuse hotelli juurde, kus pidime kl 9:45 kohtume Marinaga, kes on muuhulgas ainus Novatoursi reisiesindaja Eestis. Ta võttis meid väga soojalt vastu! Meie päevane kava pidi olema umbes selline, et kõigepealt korjame bussitransfeeriga erinevatest hotellidest eestlasi peale ning viime nad lennujaama, seejärel võtame vastu uue lennuga saabuvaid eestlasi ning viime nad valitud hotellidesse ja Marina viib läbi ka infotunni.
Kogu päeva vältel jagas Marina meile erinevaid kogemusi, mis tal enda töös on ette tulnud - üleüldsegi on tema töö väga huvitav: nimelt tema ülesanne seisneb esindajana selles, et ta teeb endale selgeks riigid ning kõik sealsed võimalused, võtab vastu reisijaid, on terve reisi vältel nende jaoks kättesaadav ning pakub soovi korral nendele erinevaid ekskursioone. Ta jagas, et eelneval aastal veetis ta kodus (Tallinnas) ainult 3 päeva! Lisaks Tenerifele teeb ta sama asja Türgis, Egiptuses, Montenegrol, Madeiral, Itaalias, Bulgaarias. Ta oskas meile jagada muljeid enda töö iseloomust ning turistidest erinevate riikide näitel. Väga informatiivne, aga infovoogu oli nii palju, et kõik ei tulegi kohe meelde. Palju rõhutas ta seda, et ikka elukogemus ja inimpsühholoogia tundmine tuleb väga kasuks, sest ikka igasuguseid inimesi on maailmas ja ette võib tulla igasugu olukordi. Tuli teemaks ka AI kui informatsiooniallika kasutamine ning ikka selgelt tuli välja, et AI valetab üsna palju ning selleks, et päriselt osata juhiseid ja nõuandeid anda, tuleb ikka kohapeal päriselt kõik asjad üle vaadata.
Päeva jooksul kõik sujus, saime näha, kuidas võetakse reisijaid vastu, saime ka ise abiks olla - saatsime eestlasi õige bussi juurde. Teel hotellidesse rääkis Marina bussis mikrofoniga kõiksugu informatsiooni reisijatele: kuidas siin ilm on, millised piirkonnad siin on, kuidas saab taksot ja arstiabi ning viimaks tutvustas ka erinevaid võimalusi ja ekskursioone, mida saab muuhulgas ka tema enda käest kohe osta. Meie ostsime samuti La Gomera ekskursiooni tema kaudu. Me arvasime, et tahaksime sinna iseseisvalt minna, aga esiteks see tuleb palju-palju kallim ning ekskursiooni puhul võetakse meid sisuliselt meie kortermaja eest peale ning pakutakse La Gomera saarel täisvärki koos lõunasöögiga - miks ka mitte?! Päev lõppes ca 17 paiku ja me oleme rampväsinud. Marina oli lihtsalt super - oma kogemustepagasiga võiks ka turismiõpetaja olla!
3. päev
14. veebruar 2026
Täna hommikul otsustasin süveneda Tenerife erinevatesse piirkondadesse, kuna meil on praktikakavas ettenähtud tuntud rahvusparkide ja looduskaitsealadega tutvumine. Leidsin head interaktiivsed kaardid, millel on võimalik vaadata saare kõiki matkaradasid. Suures plaanis on meil vajalik tutvuda: Anaga loorberimetsaga, Teide rahvuspargiga (sinna läheme koos Maarika grupiga), Teno mägedega, ranniku maastikute ning kuulsa Masca oruga. Muideks selle viimase puhul on sinna saamine omaette protsess nagu ma nüüd aru olen saanud - tuleb broneerida koht, maksta selle eest ja siis tund aega varem sõita ühe konkreetse bussiga kuskile kohta, kust viib edasi bussi matkaraja algusesse. Seejärel kontrollitakse sinu riietust ja jalanõusid, kas need ikka sobivad ja on piisavalt turvalised (soovitatakse ka õnnetusjuhtumi kindlustust) ning viimaks antakse ka kiiver! Kui midagi on puudulik, siis rajale ei saa. Nagu aru saan, siis tegu on orgu laskumisega ning tagasi saab alt paadiga. Pole kunagi nii intrigeerivat matkarada elus kohanud - natuke tekib hirm, aga samas on tunne, et peaks ju ära proovima - kuidas ma muidu aru saan, miks Masca nii eriline on?! Seega päeva esimene pool oli korralik research ja saime aru, et siin tuleb ikka ette vaadata, kuhu plaanid minna ning uurida, ka seal on mingid piirangud jms. Võtame natuke aega ja kohanemist Masca jaoks. Selgitasin välja ka meile enim lähedal asuvad matkarajad - aga need ei tundu nii erilised - see lõunarannik on ikka väga turismikeskne. Küll aga mõtleme tuleval nädalal siiski minna ühele lähedal asuvasse rajale - Barranco del Infierno - Põrgu kuristik! Sellest lähemalt, kui aeg on käes.
Oleme aga teadlikud olnud sellest, et praegu on miskine mandlipuude õitsemise üürike ajaaken ning saime aru, et viimane hetk on minna vaatama ja tuleb välja, et ka nuusutama - nad lõhnavad nii nii magusalt! Seega võtsime suuna Santiago del Teide suunas, mis on väike küla lääneranniku lähedal, millest saab ühtlasi alguse ka Masca matkarada. Just seal oli mandlipuude rada (ca 8km), mille me läbi tegime ning muidugi kohtasime teel nii palju huvitavaid taimi ja puid - ikka imeline on see loodus! Panen seekord rohkem pilte.
4. päev
15. veebruar 2026
Täna otsustasime teha vaba päeva. Hommikupoolikul tegin natuke arvuti taga enda tööasju ning siis otsustasin taaskord süveneda erinevatesse piirkondadesse Tenerifel. Palju erinevate blogide lugemist ja radade arvustusi. Kuna meil oli esmaspäevaks plaanis Anaga metsadesse minna, siis vaatasingi natuke sealseid radasid ning proovisin luua mingit visuaalset kalendrit, millal me mida teeme. Hetkel proovime tööpäevadel käia läbi need paigad, mis on ülesandeks antud. Tuleval nädalal on plaanis Anaga piirkond, siis tuleb poolkohustuslik karneval (Kerli läheb vaatama ka), kolmapäevaseks päevaks planeerisime Teno mäestiku avastamise, neljapäeval Põrguorus käigu ning reedel meil on ostetud ekskursioon La Gomera saarele. Kui õnnestub, proovime pühapäeval käia katamaraaniga vaalavaatlusel.
Poole päeva peal otsustasime minna taas ookeani äärde turismitsooni. Aga ausalt öeldes enam sinna ei kipuks. Kõik see rannaäär on rahvast täis, melu on muidugi palju - aga lõpuks on kõik ikka üsna samasugune. Isegi kaubad kõik poodides samad. Ja muidugi see vaev - alla minna pole midagi, aga ülesse tagasi. Ütleme nii, et siin on ikka retsid jalapäevad. Aga meeleldi valutan jalgu peale mõnusalt pikka matka, mitte peale linnaskäiku - siis on justkui asja eest. Eks ikka toredaid linnataimekesi sai ka näha, aga see pole see, pole see... Ahjaa! Päeval käisin esimest korda meie apartmendite kompleksi basseinis ujumas. Ma pole väga sellist tüüpi, et bassu ääres tšillin, aga see oli täitsa mõnus!
5. päev
16. veebruar 2026
Täna siis võtsime esimest korda suuna põhja poole. Tee kulgeb siin saarel enamvähem ringikujuliselt mööda kiirteed. Muidugi minekul tabas meid ka üllatus - on kaliima aeg! Misasi see veel on? Mina kuulsin sellisest asjast esimest korda, aga tegu on tuulte kaudu levivaga Sahara kõrbe liivatolmuga, mis siis muudab õhu kvaliteeti, st vaateid ei näe ja kõik oleks nagu udu sees. Samuti võib see limaskestasid kuivatada ja tekitada kergeid hingamisraskusi neil, kel selleks kalduvust rohkem. See pidavat olema siis selle aastanumbri esimene kaliima. Tuttav, kes Tenerifel elab, ei saada oma last trenni isegi selle ajal. Lugesin välja, et see kestab keskmiselt paar päeva, väga harva nädala. No on ikka ajastus!
Igatahes - suundusime me täna siis kuulsasse miljonite aastate vanusesse ürgsesse Anaga loorberimetsa! Sellesarnaseid on maailmas veel vaid üksikutes kohtades alles - neid leiabki Tenerifelt, Madeiralt, Assooridelt ja natuke ka Roheneemesaartel. Mina olen varasemalt käinud ka Madeira kuulsas Fanal loorberimetsas - mäletan juba toonasest kogemusest, kui ürgne ja metsikult ehe see kõik oli! Teadlased on Anaga loorberimetsa tunnistanud kui elavat fossiili. Üleüldse jõudes rohkem põhja poole, märkasime rohelisi aasasid kollaste õitega (ilmselt bermuuda jänesekapsas, millega oleme juba kohtunud) - tõepoolest kliima teistsugune! Aga enne ei saa ju kindel olla, kui ise ei koge ja ei proovi. Keerasime mingil momendil kiirteelt maha ja võtsime suuna Anaga poole. Tee oli kurviline korralik mägitee aina ülessepoole. Mulle toona meenusid Madeira kurvilised teed. Ma küll toon paralleeeli, aga siiski ütlen, et täiesti võrreldamatud on need saared.
Me jõudsime kohta nimega Cruz del Carmen, mis oli Anaga looduspargi keskuseks. Seal asus turismiinfopunkt, restoran, suur parkla ning mitmed viidad erinevatele radadele. Olles teinud vajalikku uurimistööd, teadsime juba mida otsida. Alustuseks võtsime ette väikese 1,8km raja nimega "Path of Senses" - kusjuures seal pakutigi välja, et seda rada võiks tunnetada seal käies, olla rohkem kohal ja peatuda. Ma sedasi ei suutnud seekord, kuigi ise väga pooldan ja propageerin. Ju oli elevus nii suur, olles siiski ju esmakordselt selles ürgses metsas! Pool sellest teest kulgeski allapoole minnes, mitmete kaunite astmetega ja vau mis loorberipuud, millised tüved, millised kaunid tunnelid neist tekkisid. Justkui kõnnikski loorberitunnelites. Raja lõpus oli mirador (vaatepunkt) - vaadet aga polnud, sest kaliima noh... Aga väga palju ilusaid puid ja põõsaid - kõige rohkem oli loorberipuid ning kanarbikulisi, täpsemalt puis-eerika puid! Üleüldsegi määrates siin erinevaid taimi ja puid, märkan seda, et paljud neist on endeemilised ja omased just kanaari saartele. Näiteks siinne piimohakas kasvab vaid Tenerife ja Gran Canaria saarel. Ja mitte kuskil mujal maailmas. Mitmed liigid, mis on siin, kasvavad ka teistel Atlandi saartel (Madeira, Assoorid jne).
Tagasitee läks aga ülessepoole ja see polnud lihtne. Ma küll ei virisenud, aga hingeldasin üsna palju, sääred läksid peaaegu krampi - pole vist ammu lihaseid kasutanud. Kui ülesse jõudsime, sain natuke puhata ja olingi juba valmis uut rada tegema! Otsisime ülesse veel ühe raja, mille olime varasemalt välja vaadanud - Los Enigma. See oli nüüd ca 6km pikk rada, sarnane nagu eelmine - samuti tuli alla laskuda ja siis tagasi ülesse.
Olles need ära teinud, kaalutlesime järgmisi samme. Kas teha veel üks rada? Kas minna koju? Kas vaadata midagi muud? Mul oli veel varuks üks mahlakas kõrge rannikurada kaunite ookeani ja Anaga mäetippude vaadetega - aga kaliima ju.. Ja ilma vaadeteta seda poleks tahtnud teha. Pluss sinna oleks kulunud mitu head tundi. Otsustasime, et tuleme lihtsalt järgmisel nädalal tagasi Anaga kanti ja siis! Loodan, et kaliima lahkub enne mind! Kokkuvõtteks: täiega soovitan ürgset loorberimetsa, see on hoopis teine tera kui kivine kollane kuiv kivine turisti-Tenerife! Anaga on niiske ja rõske ja õhhhh kui mõnus mets!
6. päev
17. veebruar
Täna oli vastlapäev ja Tulihobuse aasta algus ning Tenerifel on täna kurikuulus karneval! See leiab aset pealinnas, sinna liigub erinevatest piirkondadest ka karnevalibuss - tundub, et see on väga oluline suursündmus, mida suur osa inimesi läheb vaatama. Kuna mina rahvamasse ei armasta, kui siis vaid tunnikese jaksaks olla, siis Kerli sõitis ise pealinna seda üksinda kogema. Kuna siin turismipiirkonnas väga kuskile minna ei ole majade vahel, siis sain kodus arvuti taga tööd teha: sain ühe eksamiharjutuse tehtud, vaatasin üle blogipostitused siin keskkonnas ja süvenesin ka Teno maastikupiirkonda, kuhu meil mõttes minna homme. Ausalt öeldes, võtab silme eest kirjuks - seal on nii palju erinevaid radasid ja algusega erinevatest piirkondadest. Kui ise pole kunagi kohapeal käinud, siis on keeruline valida - see on nagu loterii, ega tegelikult ju ei tea. Midagi sai aga välja vaadatud + tuttavad on mõndasid kohtasid soovitanud - täiega see koht, et kellegi personaalne kogemus maksab rohkem, kui mingi suvaline jutt kuskil.
Kui olulised uurimisteemad said tehtud, sain kokku sõbrannaga, kes siin Tenerifel elab - sain veel vihjeid ja kogemuslugusid erinevate matkapiirkondade kohta ning soovitusi, kust võiks saada värskeid puuvilju. Põhipoes Mercadonas sellist "erilisemat" valikut ei ole, ainult baasasjad.
Lisaks on täna minu infovoogu ilmunud infot Teide vulkaani aktiivsusest. Viimati purskas siinne vulkaan ligi 100 aastat tagasi, aga viimasel ajal - eriti nüüd veebruarikuus - on registreeritud madala intensiivsusega maavärinaid ja seismilisi signaale vulkaani all. Kuna Teide on aktiivne vulkaan, siis seda jälgitakse pidevalt - siin on eraldi institutsioonid lausa selle jaoks: Instituto Volcanologico de Canarias (INVOLCAN), milles tehakse erinevaid teadusuuringuid ning nt PEVOLCA, mis tegeleb kanaari saarte vulkaanilise hädaolukorra plaaniga, , koordineerib evakuatsiooni ja kriisijuhtimist. Kohalik sõbranna jagas, et siin Tenerifel ikka aegajalt katsetakse neid alarme ja muid evakuatsiooniplaane, juhuks kui peakski miskit juhtuma. Aga ta oli üsna rahulik sellest rääkides, aga muidugi pursates ei tule ta lõunarannikule, vaid põhja poole.
7. päev
18. veebruar 2026
Täna võtsime ette sõidu Teno maastikupiirkonda, mis asub Loode-Tenerifel. Tegu on suure maastikumassiiviga, täis erinevaid kuristikke, kaljusid ja orgusid - kuulsaim on nt Masca org. Ta on saare üks vanim vulkaaniline ja geoloogiline moodustis. Sõitsime taaskord Santiago del Teide linna ja võtsime siis suuna Masca poole. Ega tegelikult polnud õrna aimugi, millega me ennast seome. Sõit kulges mööda VÄGA intensiivseid serpentiine - VÄGA! Ma ikka korralikult hoidsin hinge kinni. Aga samas sõidavad seal ka bussid! Nad on vist harjunud. Kõigepealt me sõitsime tippu ja siis hakkasime laskuma orgu ja siis jälle tippu ja siis jälle orgu. Ma pole oma elus hullemaid serpentiine kogenud. Jah, Mallorcal sõitsime ka mööda serpentiine ja Madeiral - aga see oli teine tase. Ja see polnud lihtsalt üks väike lõik, vaid pidev protsess - kord olime ühes mäestikupiirkonnas ja siis juba teises. Täiesti erinevad vaated. Hingematvalt ilus ja nii nii eriline, aga natuke ikka hirmus ka! Tegime ühe peatuse Mirador Hilda juures, kust avanes imeline vaade ja võtsime sealses maailmakaunima vaatega kohvikus värskelt pressitud kaktusemahla.
Tundes juba matkaraja alguse tähist, märkasin sel lookleval teel sõites mitmeid alguspunkte ehk siis mööda neid mägiradasid kulgeb ikka väga palju matkaradu - imeliste vaadetega matkaradu. Meie kaardil oli sihtpunktiks valitud El Palmar küla, see asus hoopiski teises kohas, aga kogu tee sinna oli serpentiine täis. Sealt El Palmar külast viis üks matkatee Teno Alto külasse, mis on üks eraldatuim küla Tenerife saarel, kus on säilinud ka traditsiooniline elamisviis ja ehedus. Teno Alto juurest pidi matkarada edasi minema veel ühte tippu ja siis ringiga El Palmari jõudma, kus oli ka meie auto, aga meie suutsime jalutada vaid Teno Altosse. Ja vaid naeruväärsed 4km, AGA tõusu oli 400m ja see oli ikka nii pingeline kohati, et minul viskas pulsi nii lakke, et isegi rahulikus seisundis võttis aega, kuniks see taastub. Samuti lõi sisse pingepeavalu ja no jalgadest me ei räägi. Tundub, et peab ikka võhma endas kasvatama! Eestis 15km on väga tehtav, aga siin - mägisel maastikul - on natuke teised lood.
See rada oli muidugi imeline, kõigepealt oli tõus mäeharjale, millelt avanes imeline vaade El Teidele ja selle tõusu ajal nägime ikka rohkelt väga erilisi taimi! Näiteks mägedes on igalpool kanaari lavendli puhmad - mulle tundub, et nad ei lõhna nii tugevalt nagu meil Eestis kasvatatav lavendel. Siis on kõiksuguseid kestvikuid ja kanaari küünlaid. Üllatajaks oli kanaari maasikapuu, millel on ka söödavad viljad, millest valmistatakse likööri ja moosi. Ikka ja jälle jääb taimi ja puid määrates silma see, et siin on väga palju endeemilisi liike, mistõttu võiks kanaari saartele olla asja loodushuvilistele, sest mujal maailmas ei pruugi neid leiduda. Teine asi - kõik meile tuttav on siin GIGA-suuruses, suured lavendlid, suured ussikeelepõõsad ja suured aaloetaimed.
Seejärel oli intensiivne laskumine teisele poole orgu - niiskus ja varjus kõndimine - hoopis teine õhk. Lõpuks jõudsime ka Teno Alto külla, kus nägime, et seal on niipalju viitasid erinevatele radadele. Tundub, et seal oleksime pidanud hoopiski parkima. Kuna see oli üks väga kõrge koht, siis nägime väga selgelt ka pilvemerd. See on ikka väga eriline tunne olla pilvedega samal tasandil. Mul varem polnud sellist kogemust. Teno Altost me hakkasime mööda sõiduteed tagasi jalutama hääletades (sest see, et seal bussiga tagasi El Palmari saab, oli valeinfo) ning saime prantslaste auto peale, kes meid meelsasti tagasi viisid. Nemad olid just veetnud aega La Palma saarel ning ütlesid, et La Palma on ikka looduslikult palju ilusam saar.
Õnneks saime mööda serpentiine sõita veel viimase valgusega, sest kell 19 päike juba loojub. Aga see tagasisõit koos loojuva päikesega pilvemere kohal - see on hetkel minu tippsündmus siin saarel. Me plaanime sinna veel ühe korra minna - kiidetakse Teno kuumaastikku, mis jääb Teno Alto külast veel edasi. Aga homme teeme puhkepäeva, sest see oli füüsiliselt raske päev. Homsele plaanitud Barranco del Infierno tõstsime laupäeva peale.
8. päev
19. veebruar 2026
Kuna eilne oli väga väsitav ja intensiivne päev, siis tõstsime laupäevase puhkepäeva tänasele ning Kerli sättis ennast randa. Mina väga palju rannas lesida ei taha, seega otsustasin jääda koju. Natuke toimetasin blogipostitustega ja määrasin taimi, mis eilsel matkal teele jäid. Samuti broneerisin matka Barranco del Infiernosse - pidi lisama allkirjad ja dokumentide andmed ning ikka väga suur ettevaatlikkus ja ohutus siin seoses mõndade matkadega. Maksis see 15 eurot. Isegi kiivrit peab kandma seal! Vaatab siis laupäeval, mis saab. See asub siin 11min meie kodust Adejes - seega lõunapiirkonna üksainuke matkarada tegelikult - hea info neile, kes siin turismipiirkonnas pesitsevad. Muideks - kaliima on läinud! Näen merel purjekaid ja La Gomerat!
Tegin täna pika videokõne emaga ja helistasin pojale - veidike on esimest korda ka koduigatsus. Käisin meie kohalikus toidupoes ja tervitasin kasse, kes teepeale jäid. Tegin valmis ühepajatoidu, lisades ka kanaari kartuleid sekka - nad on natuke teistmoodi siin. Täna proovin varakult magama minna, homme juba kell 7:40 võtab meid peale buss, mis viib sadamasse ja siis seikleme juba La Gomera saarel! Ahjaaa - Kuu on siin teistmoodi!
9. päev
20. veebruar 2026
Juba meie praktikateekonna alguses soetasime Novatoursi reisiesindaja Marina käest bussiekskursiooni La Gomera saarele. Tegelikult juba enne Tenerifet, oli meil mõte minna praktikale hoopis La Gomerale, aga kuidagi ei saanud. Nüüd siis saime niisama sinna minna. Päev algas varakult, kell 7:40 pidime juba olema meie kortermaja ees bussipeatuses, kust meid võtab peale Atlantico buss. Me olime esimesed. Seejärel korjas buss peal veel inimesi erinevate turismitsoonide hotellidest. Me natuke lootsime, et meie giidiks saab Gediminas, keda miskipärast staar-giidiks kutsutakse, aga saime hoopis Francisco. Me küll saime teada, et ta meie giid on alles siis, kui kõik reisijad olid peal ning ta mikrofoni teel ennast tutvustas. Natuke pahasti oli see, et meid korjati esimesena peale, sest tegelikult sõitis buss kaugemale, samahästi oleks võinud hiljem võtta - aga mine tea, miks nii tehti.
Kui F rääkima hakkas, siis ta tegi seda kolmes keeles - inglise, hispaania ja saksa keeles - väga väga keeruline oli teda kuulata. Ta rääkis pisikesi lõikusid igas keeles ja pidi koguaeg jälgima, millal inglise keeles taas räägib. Vahepeal magasin maha. Buss ragises ja ikka väga keskendunult pidi kuulama. Me sõitsime selle bussiga sadamasse Los Christianosesse ning seal jagas ta meile praamipiletid - Fred Olseniga läksime. Natuke oli vahepeal tunne, et äkki kaome või eksime ära kuskile, sest rahvast oli palju ning F küll jagas instruktaaži bussis, aga selleks pidi väga tähelepanelikult kuulama. Õnneks jäid meile bussikaaslaste näod meelde ja liikusime teiste järel. Praamisõit kestis tund aega - väga palju loksutas - sellist sõitu pole varem saanud, aga samas pole ka üle ookeani varem sõitnud. Jõudes La Gomerale ootas meid teine buss, selle bussi numbrit kuulsime bussis ja leidsime hõlpsasti ülesse. Muideks - mitte kuskil keegi kordagi ei palunud taaskord kinnitada turvavööd. Aga meile õpetatakse, et peab ütlema..
La Gomeral alustasime sõitu ning Francisco rääkis - koguaeg. Tõtt-öelda oli natuke ebameeldiv kuulata mikrofonist pidevat jutustamist ja veel endale arusaamatus keeles. Meeleldi ise sellist reisi enam ei valiks. Me valisime tegelt inglisekeelse ekskursiooni, aga sai siis niimoodi. Võibolla see ongi normaalne? Me tegime bussiga mitmetes kohtades peatuseid, kus pidi vaateplatvormi juurde üle tee minema, aga F ei öelnud seda ka, et ettevaatlikud oleksime. Peale mitmeid hingematvaid vaateid ja mägedes sõitu peatusime La Rosa restoranis, kus oli meie broneeritud kolmekäiguline lõunasöök. Meile pakuti vesikressi suppi, kala koos köögiviljadega ning jäätist gofioga, mis on miski kohalik teraviljajahu. Peale seda üks kohalik demonstreeris meile La Gomera vilekeelt. Kuna saar on mägine ja orgusid täis, siis juba iidsel ajal õppisid kohalikud suhtlema vilistades, sest vileheli kostab kaugemale. Isegi tänapäeval õpetatakse La Gomera koolides kohustuslikus korras vilekeelt. Peale restot anti meile 15min - muidugi parem oleks olnud öelda kellaaeg.
Muideks kas te teadsite, et La Gomeral on üks maailma stabiilseim kliima? Ja see õhk seal oli tõesti nii värske! Hermigua on näiteks 20. sajandi alguses meteoroloogide poolt nimetatud maailma parima kliimaga paigaks. Talve miinimum on 15 kraadi ja suve maksimum on 27 kraadi - see kõik loob soodsad võimaluseks kasvatada laia valikut troopilisi viljasid.
Seejärel sõitsime bussiga edasi loorberimetsa, mis jutu järgi pidavat olema pindalalt suurim maailmas. Suundusime Garajonay rahvusparki, mis on UNESCO nimistus aastast 1986 - eelkõige ürgse loorberimetsa pärast. Pargi suurus on ligi 4 hektarit. Kõrgemates päikselistes kohtades on domineerivad puis-eerika metsad ja vahaporsa puud. Nagu Eesti soodeski on kanarbikud ja porsad, aga siin on hiigelversioonis. Varjulistes ja niisketes kohtades on siis sammaldunud loorberipuud. Garajonay rahvuspargis on tohutu palju endeemilisi liike - ligi 130. Fauna perspektiivist pakub see park kodu neljale nahkhiire liigile, muidu oma isoleeritud asukoha tõttu imetajaid La Gomeras saarel väga ei ole. Tohutu palju on linnuliike - 38 liiki, millest 12 on endeemilised kanaaridel ning pargis elab kaks erinevat tuviliiki, kes elavad just loorberimetsas ja just seal Garajonay pargis.
Seal anti meile ca 35 minutit vaba aega, et teha üks väike rada läbi või istuda kohvikus. Muidugi läksime rajale, aga sellise ajalise survega natuke keeruline toimetada. Muidu tohutult ilusad rajad, kaunid rippuvad samblad kahekümne miljoni aasta vanustel loorberipuudel. Väga palju oli infotahvleid raja jooksul, mis puudutasid sellist loorberimetsi ja puis-eerikat. Pargis oli ka turismiinfokeskus, kust võis leida lisainformatsiooni.
Oli aeg suunduda tagasi sadama poole - tee peal tegime veel ühe peatuse, kus olid suuremad kaljunukid. Tõesti - La Gomera vaated olid imelised - see on mu lemmik kanaari saar hetkeseisuga! Jõudes San Sebastiani, mis on La Gomera pealinn, oli meil veel veidi aega ning jalutasime Franciscoga peatänavale, kus seisis Kolumbuse kuju. Nimelt väidetakse, et La Gomera oli viimane paik, kus ta oli enne seda, kui Ameerika avastas. Seal saime teatud kellaajani vaba aega käia suveniiripoodides. Hiljem kogunesime taaskord ning suundusime juba parvlaeva Fred Olseni peale. Tenerifel korraldas F nii, et meid võttis peale minibuss, mis viis meid kodu juurde koos paari teise reisijaga. Ilmselt me asume teistest nii eraldi, et meid tasus eraldi koju organiseerida. Aga meile sobis, sest saime mugavalt ja kiirelt koju peale pikka, väsitavat päeva. On nagu ta on, aga hing on nii nii täidetud.
10. päev
21. veebruar 2026
Täna oli siis see päev, kui tuli Põrgu kuristikku minna. Ärkasime juba varakult, sest me olime kellaajaliselt registreeritud ning hilineda ei tohtinud. Regamisel saadeti meiliga kaks linki ka, kuhu tohtis auto parkida ning kuhu tuli minna registreerima. Parkimiskohast tee matkaraja alguseni oli muidugi ka paras matk - ligi 10 minutit kõndimist väga suure tõusuga tänaval. Eelsoojendus tehtud! Anti meile siis kiivrid. Minu üllatuseks anti mulle lastekiiver - ei teadnudki, et mul väike pea on. Asusime teele. Raja pikkus on kokku natuke üle 6 kilomeetri, aga ega siin Tenerifel need kilomeetrid ei olegi olulised - tuleb vaadata, palju tõusu on! Rada kulges mööda mäe äärt, üsna kõrgel ning vaatega Adeje, mäestiku ja sügava kuristiku suunas. Tegelikult oli väga ilus rada, aga teel orgu oli ikka omajagu tõuse, mis panid kahtlema enda füüsilises võimekus ja olgem ausad - see mägedes käimine on paras protsess iseendaga. Matkal ilmnevad raskused võivad tuua kõiksugu asju pinnale, panna meid reageerima ja vihastama ja nutma - ja kuidas sa siis hoiad ennast, ületad need raskused ja tegeled olukordadega? Ei, see polnud nii raske matk kui Teno oma, mis oli järsem. Aga siiski tekkis neid momente, kus päike lööb pähe, säärtes on krambid, suu kuivab, pulss lööb nii tugevalt ja loodad, et sul on piisavalt taiplikkust teha vajalikke peatusi enne kui südari saad. Põlvetoed aitavad mind väga väga palju! Minu kindel uus lemmik!
Olles rajal jõudnud juba üsna kõrgele, hakkas pihta laskumine ning oli näha, et mitme mäestiku vaheline ala läks üha kitsamaks. Sain aru, et kiiver oli vajalik just eesolevaks. Kui sa ikka kõnnid täpselt kalju ääres kuskil sügavas orus, siis võib kõiksugu asju pähe sadada. Jõudes orgu, olin sattunud justkui täiesti teise kliimasse - vari, niiskus, lopsakas loodus. Orus kulges tee natuke lihtsamalt - juba seetõttu, et päike ei paistnud peale. Peale mõningat kulgemist jõudsime koseni. Muidu rajal oli poole tee peal ning lõpus ka rajahooldaja. Nii igaksjuhuks. Natuke istusime kose juures ning suundusime vaikselt tagasi. Ma enamjaolt kulgesin üksinda, sest sain üksi olles mingi oma rütmi paika. Tagasitee oli lust ja lillepidu! Üldse polnud nii raske, ilmselt siis selle raja puhul see algne tõus oli raskeim osa. Tagasiteel juba mõtlesin, et päris okei rada, soovitaks teistelegi. Tundub, et see on meil trend siin. Teeme mingit rada - nii raske, et ajab ropendama ning mõtled, et enam kunagi ei taga, aga kui rada läbi, siis arvad, et päris okei oli.
Turismi perspektiivist asub Barranco del Infierno ehk Põrgu kuristik Adejes, mis on lõunaranniku üks turismitsoon. Ta on rahulikum piirkond kui Las Americas ja Los Christianos, jäädes neist veidi lääne poole. Siin lõunas ei ole väga palju suuri valikuid, aga see on küll selline, mida siin peatuvad turistid võiksid teha. Rajal oli muidugi väga palju lapsi ja inimesi igasuguses vormis ja vanuses, seega tegelikult on jõukohane kõigile. Samuti pakub Barranco del Infierno kuristik muljet avaldavat looduslikku mitmekesisust - kanaari piimalikk, kõiksugused kaktused ja kestvikud päikselises pooles, varjulises pooles aga metsikud jasmiinid, harilik hiidroog, kanaari pajud.
11. päev
22. veebruar 2026
Kuna seljataga on mitu matkapäeva, siis täna puhkasime. Kerli läks avastama erinevaid lõunaranniku randasid ning mina istusin arvuti taga, tegin ära eilse retke sissekande ja määrasin taimi. Täiega saan aru, et olen ikka loodusgiid. Minu jaoks on erinevad uued taimed nii nii põnevad! Muideks mulle tuli eilse Barranco del Infierno matka kohta ka meil täna ja seal olid lingid nii Google kui TripAdvisor lehele, kus sai jätta oma review - pole varem sellist asja kogenud, et saadetakse selline link ja palutakse kogemust jagada. Meelsasti jätsin ka eestikeelse review Google lehele. Vahest turismivaldkonnas peaks rohkemgi niimoodi järel-meile saatma? Muidugi kohtades ja matkades, kus on vajalik meiliga registreerida.
Otsustasin minna alla mere äärde jalutama. Hea, kui ikka natuke liigutada ka igas päevas. Külastasin taas mingisuguseid poekesi, mus ette sattusid ja ostsin paar suveniiri kingituseks. Mul oli sihiks leida ka suurem veepudel, sest sain aru, et tarbin liiga vähe vett siin olles. Matkadel saab eriti aru, sest keha läheb kiiresti tursesse. Sain oma veepudeli ühest suurest hiina marketist. Tulin natuke suurema ringiga koju ja vedelesin. Tee peal märkasin, kuidas siin vedeleb prügi igalpool ja ikka nii imelik, et siin ei pea taarat ära viima ja prügi sorteerima.
Esimest korda tundsin väsimust kõigest eelnevast ja koduigatsust. Tore on küll see kogemus, leida uut ja toredat ning ma lähen ju nii elevusse looduses ja mägedes - aga siinpuhul tooks ma sisse sellise lausekese, et “happiness is only real when shared” - see pärineb ühest mu lemmikfilmist ja -raamatust “Into the wild”, kus peategelane peale kooli lõpetamist annab ära kogu oma materiaalse vara ning suundub ilma milletagi Alaska metsikusse loodusesse, sattudes teepeal kõiksugu avardavatesse seiklustesse - küll aga filmi lõpus, olles surmasuus - taipab, et kõikidest õnnehetkedest ja taipamistest oma teel ei ole mingit tolku, kui ei saa neid kellegagi jagada. Muidugi mul on ka tore avastada kõiksugu toredaid Tenerife rahvusparke ja täiesti eriilmelisi maastikuid - aga kui äge on tegelikult luua neid mälestusi koos lähedastega?
12. päev
23. veebruar 2026
Tänaseks otsustasime külastada praktikajuhendaja soovitatud kohti - väikest rannikuäärset Candelaria linnakest ja Güimari püramiide. Olin eelnevalt välja otsinud ka teiste blogisid lugedes ühe vaateplatvormi, millelt on võimalik loojangut vaadata - tundus justkui sobilik päeva lõpetuseks. Võtsime siis suuna suuna idarannikule, kus asubki Candelaria linnake, mis on kuulus eelkõige selle poolest, et keskväljaku uhkes kirikus hoitakse Musta Madonna kuju ning kiriku kõrval seisavad kunagiste saare pärismaalaste guantšide pronksskulptuurid. Nimelt siis kuskil aastal 1392 leidsin guantšid rannast mustanahalise last süles hoidva naise puidust kuju ning pidasid seda märgiliseks. Algselt hoidsid nad seda kuju oma koopas, hiljem koobaskirikus - merelaintega kandus algne kuju ookeani ja nikerdati uus ja uhkem kuju ning juba 20. sajandi keskpaigas paigutati kuju keskväljakul asuvasse katedraali. Tänapäevalgi käivad kanaari ja muude maade palverändurid seda Candelaria Neitsit ehk Musta Madonnat kummardamas ning kahel korral aastas tähistatakse Candelaria päeva, mil Must Madonna tõstetakse kirikust välja. Kiriku kõrval ookeanipoolses servas on paigutatud 9 pronksist guantšide kuju - tegu on oluliste guantšide kuningate ja väejuhtidega läbi ajaloo.
Jutt väga ilus, aga see jäigi ainult jutuks, sest kirikusse sisse ei saanud ja keskväljakul käisid mingid ehitustööd, kujusid polnud ja mööda promenaadi koopasse jalutada ka ei saanud. Panen kõrva taha selle, et kui kuskile soovin tulevikus gruppe viia, teen ennem kindlaks, et kõik on avatud ja ligipääsetav. Jalutasime hoopiski peatänaval, külastasime väikeseid poekesi ning mekkisime kohalikke empanadillasid.
Seejärel sõitsime Güimari suunas, kus pidavat asuma kohalikud püramiidid. Arvasime, et saame eemalt miskit näha, aga ei saanud ning üldse polnud tunnet osta taas mingit piletit - muidugi ka review oli selline, et väga pole seda väärt. Otsustasime selle vahele jätta ning liikuda edasi mägedesse. Sõites saime aru, et me polnudki varem nii kõrgel olnud - õhurõhu muutus andis tunda. Güimari kaudu lähenedes läks tee mägedesse üsna normaalselt (tundub, et Masca oru sõit on üks ekstreemsem siin). Mida enam kõrgemale sõitsime, seda avaram vaade meile avanes, muutus taimkate ja sattusime Corona Forestrali rahvusparki, mis on siis kanaari männimetsa kasvuvöönd. Naljakad puud, võsud kasvavad kohe tüve küljes nagu tutikesed. See on ainuke puuliik, mis on võimeline taastuma üsna kiiresti, ajades peale põlenguid nt kiiresti uusi võsusid välja. Igatahes, sõitsime läbi kauni metsamassiivi aina kõrgemale kuniks jõudsime Mirador del Chipeque vaateplatvormini. Sealt avanes vaade El Teide ja põhjaranniku poole. Saime õnneks hea parkimiskoha, kuna jõudsime varakult, aga rahvast hakkas aina juurde tulema. Lõpuks oligi seal rahvast nii palju, et keeruline oli leida loojangu vaatlemiseks head kohta. Inimesi oli igasuguseid, paljud tulid toolide, tekkide ja snäkkidega. Kui kaliimane päike loojus, rahvas plaksutas. Kas pole mitte kaunis mõte? Nii iseenesest mõistetav nähtus, aga siiski võtta seda, kui miskit erilist?
13. päev
24. veebruar 2026
Täna me ärkasime juba kell 6 ning kell 7 hakkasime sõitma saare põhjarannikule, sest just sealt Puerto de la Cruzi linnast pidi hakkama meil bussiekskursioon El Teidele koos praktikajuhendaja Maarikaga. Tal on nimelt nädalaks ajaks üks Germalo eestlaste reisigrupp, kellele ta nädalaks ajaks on reisijuht-giid. Kahjuks meie tohtisime osaleda vaid El Teide ekskursioonil, kuna tegu on nö kinnise grupiga, mitte avaliku matkaga. Esiteks, sõit põhjarannikule oli meil esmakordne ning väga huvitav oli jälgida, kuidas loodus ja kliima muutub - aina rohkem hakkas teele ilmuma araukaaria puid, rohelisi banaani istandusi ja suurtes õites puid. Puerto de la Cruz jättis ka väga ilusa mulje, rääkima kaunitest vaadetest ookeanile. Lõunarannik ikka kollane kivine kuivanud selle põhjarannikuga võrreldes. Istusime siis ekskursioonibussile ning pidime päeva jooksul külastama El Teide rahvusparki, külastama Vilafloris asuvat veinikeldrit ja osalema veini degustatsioonil ning sõitma mööda lõunarannikut Los Giganteseni ja sealt tagasi ülesse põhjarannikule. Meie jaoks muidugi ebamõistlik, sest elame ise lõunarannikul, aga see oli vajalik kogemus.
Sõitsime põhjarannikult ülesse mägedesse, tegime paaris kohas Miradori peatuseid, kus reisigrupp sai pildistada ning jõudsime El Teide rahvusparki, mis oli taaskord täiesti uudne maastikuvaade siin Tenerifel. See saar pakub VÄGA eriilmelisi maastikuid ja on nii mitmekülgne - see mulle meeldib. El Teide juures olid suured basaltväljad, mis olid pruunikat värvi ja taimestik praktiliselt puudus või oli kuiv. Terve teekond Maarika rääkis bussis (nii nagu Marina ja nii nagu La Gomera giid) Tenerife kliimast, kujunemisest, vulkaanilisest tegevusest läbi ajaloo. See oli tohutult informatiivne ja seda siia trükkida edasi on natuke liiga suur töö. Huvitavamatest detailidest jäi meelde see, et Tenerifel on 6 erinevat mikrokliimavöödet ning suures osas mõjutab kanaaride kliimat ka Kanaari külmaveeline hoovus, mis on osa Golfi hoovusest. Põhja- ja lõunarannikut eraldab mäeahelik, mis jaotab saare kaheks täiesti erineva kliimaga kohaks. Esimesena tekkisid Anaga, Teno ja Salome ehk Adeje mäemassiivid ja hiljem Teide, mis ahelikuna ühendas need omavahel. Ta rääkis muidugi erinevaid tekkelugusid ja teooriaid, mis läbi ajaloo ning erinevate teadlaste on aktuaalsed olnud. Jutustas ka sellest, kuidas Tenerife all on tunnelite süsteem veegaleriide (hoidlate) vahel, mille kaudu juhitakse vett väiksematesse veereservuaaridesse.
Kuna sõitsime mööda ka Corona metsamassiivist, siis jutustas lugusid ka kanaari männist ning seda, et see kasvab 600-2000m kõrgusel ning Tenerifel on olnud mitmeid metsapõlenguid - kusjuures põhjuseks on olnud süütamine.
Vulkaanidest oli huvitav see, et Tenerifel on ühtekokku 321 vulkaani, millest 11 on aktiivset ning laava voolab nagu mesi ning suurim kahju vulkaanipurske korral on majanduslik kahju. Tänapäeval jälgitakse (eriti viimasel ajal) seismilise aktiivsuse järgi vulkaane. Mida noorem on saar - El Hierro ja La Palma - seda aktiivsem on vulkaaniline tegevus.
Edasi suundusime El Teide rahvuspargist Bodega Reveron viinamarjakasvandusse, kus saime osa veini degustatsioonist, kolmekäigulisest lõunasöögist ning veinikeldri külastusest. Väga tore inglannast perenaine!
Sealt edasi kulges teekond saare lõunarannikule, kus ma bussis juba tukkuma jäin - ilmselt kosutav lõunasöök ja vein aitasid kaasa. Ühtäkki olimegi Los Gigantese kaljude juures, mis asuvad saare looderannikul. Tegim seal kiire peatuse ning sõitsime mööda mägiteid juba tagasi põhjaranniku suunas.
Maarikat reisijuhi- ja giidina oli väga huvitav vaadata! Esiteks, tema hääletooni ja kõne on väga meeldiv kuulata. Buss ei ragisenud, mikrofon töötas korralikult, kõne oli selge ja arusaadav. Ja need teadmised - uskumatult palju teadmisi ja informatsiooni! Väga teistsugune kogemus kui see, kui La Gomeral käisime. Uurisime ka juurde - see grupp on temaga koos alates lennujaamast kuni lõpuni välja. Päeva alustades Maarika küll kohe ei öelnud sõitma hakates, et vajalik on turvavöö kinnitada, aga kui mägedesse sõitsime, siis tuletas meelde, et mägedes paneme ikka turvavöö peale. Tehes peatuseid ta andis teada ka kellajaliselt, mis kell tagasi bussis tuleb olla - midagi, mida oleme samuti õppinud. Peatustest planeeritud aeg oli piisav, andis kõigile ruumi ja aega, et korraks jalgu sirutada, võtta kohvi või tualetis käia. El Teide pargis tegime 45-minutilise peatuse, võimalusega ka bussiga osa teed sõita (suur osa reisigrupist oli vanuses 60+).
Eks Maarika hiljem ütleski, et meil ongi vajalik neid erinevaid kogemusi kogeda - küsis ka, kuidas La Gomerale minek oli - ilmselt ta teadis, millega meil pistmist tuleb seal. Ühesõnaga meil oli väga informatiivne päev meie praktikajuhendajaga, kus saime olulist informatsiooni Tenerife kohta, saime uudistada uusi maastikke ning näha töös ikka väga professionaalset giidi! Ning endale panen kõrva taha selle, et niisama otsides sellist infot välja ei kaeva ikka ja ikka väga hea on kogeda just eestikeelset giidi - minu vaade Tenerifest avardus ikka täiega tänu sellele giiditud ekskursioonile. Nüüd tahaks veel ekskursioone kogeda ja kvaliteetset infot saada!
Tagasitee kulges läbi udupilvede! See põhjarannik on ikka täiesti teistsugune, aga tunnistan, et mulle meeldib rohkem. Õnneks meil on vajalik sinnakanti minna veel mitu korda.
14. päev
25. veebruar 2026
Täna meil on vaba päev postituste ja muude vajalike ülesannete tegemiseks. Lisaks ei saanud me eelneval ööl eriti magada, kuna pidime varakult ärkama. Sellel nädalal plaanime minna me veel Teno maastikule seiklema ning uuesti ka Anaga rahvusparki. Uuel nädalal tahame käia mitu korda põhjarannikul - külastada väikeseid külakesi, põhjaranniku võlusid ja Loro loomaparki. Samuti prooviks lõpuks vaalavaatlusel käia! Eks vahetevahel võtame tunde järgi ka puhkamise päevi ning ka selleks on vaja aega ja ruumi, et mõelda loodavatele ekskursioonimarsruutidele, mida meil praktika korras on vajalik teha.
Küll aga kujunes see päev selliselt, et mitmete nädalate rampväsimus andis tunda ja sisuliselt peale postituste tegemist vedelesin natukest aega päikese käes ja ülejäänud päeva voodis. Me oleme ikka nii aktiivsed siin olnud - tõsi, meil on ka korralik ülevaade saare igast nurgast. No muidugi mitte kõigest, aga enamvähem tekib juba tunnetus. Seega vahetevahel on väga okei teha mittemidagitegemise päevi. Selleks, et taastada enda energiavarud ja minna taas seiklema. Ausalt, isegi aju ei töötanud enam täna. Panen natuke randoomseid pilte postituse juurde.
15. päev
26. veebruar 2026
Eilsest õhtust oli meelde jäänud, et kahtlased ilmaprognoosid. Otsustasime juba eile, et vaatame uuesti hommikul. Tegimegi hommikul nö kriisikoosoleku - mis ilm on, kas läheme kuskile või oleme tubased? Esiteks pidi vaatama kõiksugu erinevaid prognoosilehti, sest eks nad ikka erinevad. Ilm oli normaalne, päike paistis. Otsustasime, et läheme ikkagi. Mul ausalt natuke kriipis - et äkki ikka läheb ilm käest ära, nagu algselt prognoositi - eriti kriipis see, et läheksime Teno mägedesse, kuna seal on ikka intensiivsed serpentiinid. Mina oleksin pigem valinud Anaga kanti minna, aga okei. Juba kuskil Santiago del Teide kandis hakkas vihma sadama ja ma kohe sugugi ei tahtnud minna mööda Masca oru teed - oleksime saanud minna ka rahulikumat teed pidi. Aga okei - läksime siis Masca teed pidi. Tuleb tunnistada, et Masca oru tee on siin intensiivseim ja järsem. Aga no padukaga ja suure tormituulega - natuke loll, et sellise ilmaga välja läksime. Tee peal olid mitmed päästeautod vms, kes koristasid teepealt kive, mis olid kalju pealt langenud teedele. Eestis koristatakse puid teepealt, Tenerifel kive.. Kuidagimoodi läbi suure hoovihma saime me Masca orust jagu, aga eks ma paaril korral panin silmad kinni ja püüdsin rahulikult hingata. Suundusime me Teno Alto suunas, kus olime juba kord olnud - arvasime, et vaatame niisama ringi, aga sinna jõudes - ja tee sinna - oli jube olukord. Mägedes täielikus pilves ja suure tormituulega sõitmine on väga ebamugav närvikõdi - vaade oli null! Teno Altost me edasi ei läinudki, sest see oli ajuvabalt halb ilm ja pigem hoidsime pöidlaid, et elusalt tervelt tagasi, või no edasi jõuame. Tegime sealses ainsas restoranis peatuse ja mekkisime kohalikku toitu. See oli halb. Mina võtsin kitsejuustu, sest Teno Altos valmistatakse mingit spets kitsejuustu - aga sel olid enamus tükid kuivanud. Kerli sõi escaldoni, mis meenutas natuke sitta, aga maitse väga ebamäärane, kamane ehk ilmselt gofioga tehtud. Sisuliselt oli mingi pruun mass lihtsalt kausis. Väga veider restokogemus oli see.
Teno Altost proovisime kuidagi rahulikult läbi udupilve jõuda tagasi El Palmari, kust viib tee edasi Buenavista suunas - see oli meie nö sihtkoht. See oli normaalne tee ja ei kulgenud mägedes. Aga vau vau vau - Buenavista del Norte on amazing! Nii roheline! Kollakaspruunikas päikseline maastik vahetus sinise taeva ja roheliste aasadega. Okei, mitte aasadega, aga banaani istanduste ja rohketes õites puudega. Ja korraks oli soe ka! Jalutasime natuke mööda linnakest, mille majade uste kohal olid Neitsite pildid kõikjal. Väga armas linnake. Kohtusin ka ühe kiisuga, kes oli väga sõbralik. Paljud mereäärsed jalutusrajad olid lindiga kinni pandud suurte lainete tõttu. Sõitsime siis soovitatud restorani juurde, kust avanes i-m-e-l-i-n-e vaade! Sinna viiks teisedki inimesed! Kõik inimesed! Tegime seal ühe kohvipausi ja siis proovisime liikuda ühe kaljuäärse tee pealt Punta de Teno majaka juurde, aga tee oli kinni ning soovi korral oleksime saanud bussiga edasi minna. Aga me ei viitsinud bussi oodata. Võtsime siis suuna hoopiski ühe Los Silose linnakesse, kust leidsime Googlist ühe okei restorani, milles tundusid olevat normaalsed kalaroad. Sinna jõudes hakkas taas meeletu padukas. Aga restoran - MEGA! Nimeks siis El Boreal Restaurante - mina sõin frititud sardiine ja ühe röstsaia kaheksajalaga. Kiidan!
Peale söömist hakkasime võtma suunda kodu poole. Kuidagi automaatselt sõitsime mapsi järgi, aga tee viis kahtlaselt kitsa tee pealt mägedesse. Kuskil poole peal ma sain aru, et see pole see tee, mispidi me ekskursioonibussiga sõitsime ja tegelt saaks ka normaalsema tee pealt minna. Ma tegelikult ka tundsin hirmu ja olin igati valmis minema ka jala. Ma saan muidugi aru, et otse läbi mäestiku serpentiinide saab justkui kiiremini, aga ei - ma polnud selleks enam valmis sellise padukaga ning soovisin turvalisemat teevalikut. Sõitsime siis alla tagasi ja suundusime suuremale kaherealisele teele, mis viis meid läbi väga paljude tunnelite üle nende mägede. Nähtavus oli olematu, sai navigeerida ja vaikselt sõita põhimõtteliselt ühe teise auto tulede järgi. See oli väga jube sõit. Mitte midagi ei näinud - mõnes mõttes hea, sest kui ei näe kõrgust, ei saa ka paanikasse minna. Vaikselt minnes jõudsime Santiago del Teidesse ja sealt juba mööda tuttavat lõunarannikut otsejoones koju.
No mis mul öelda on. Väga ekstreemne ja adrenaliinirohke päev. Lisaks oli täna pealelõunal Tenerife ja Gran Canaria vahel ca 4 magnituudine maavärin, mis andis ka tunda. Meie olime saare teises otsas, seega võibolla on hea, et me Anagasse ei läinud? Igaljuhul aina aktiivne see maavärinate ja vulkaanilise tegevuse temaatika siin saarel. Ning kindlasti saan öelda seda, et hoolimata hoovihmadest ja jahedusest - minu lemmik on saare põhjaosa, sealsed vaated ja lopsakus!
16. päev
27. veebruar 2026